KKK

Sisujuht

Liitu meie uudiskirjaga

  • Alustavale ettevõtjale
  • Tegutsevale ettevõtjale
  • Investorile

Tartu Teaduspark » Tartu Teaduspargist » Teaduspargi juubeliraamat » Intervjuu Enn Ermega

Intervjuu Enn Ermega

AS Laser Diagnostic Instruments Tartu esinduskontori ruumi vanamoelistel raamaturiiulitel on rohkesti põnevaid, nii eesti-, inglise- kui ka venekeelseid pakse raamatuid, millest enamik füüsikaalased. Enn
Erme
, firma tootejuht ja kunagine teaduspargi tegevdirektor tõdeb, et aeg-ajalt vajab ta neid tarku raamatuid, et ülikooli ajal õpitut meelde tuletada.

Ennuga vesteldes tundub, et üsna tõenäoliselt ei kohta insenerialale nii südamest pühendunud inimest iga päev. Tema põhjalik teemakäsitlus on veenev.

Üks raamat Ennu ruumis kannab nime „Vaakumultraviolettkiirguse füüsika rahvusvaheliste konverentside ettekannete kogumik“. Sarnaseid kogumikke on maailmas antud välja mitmeid köiteid, osades ka Ennu ettekanded. Tõsiselt võetavaid rahvusvahelisi konverentse, kus käivad koos maailma tippteadlased, on insener külastanud kümmekond.

Enn Erme põhjalikkusest räägitakse teaduspargis legende. Ta ise märgib, et töö teaduspargis ei olnud kergete killast, ehkki alati kaalus probleemse poole (nii materiaalsuse kui ka suhete alased lahkhelid) üles hasartne soov arendada tärkavat ettevõtluskeskkonda. Palju helgust andis Ennu hingele juurde tööõhustiku kaasahaarav koostöövaim.

„Tulin tööle teadusparki 1993, lahkusin oktoobris 2002. Tulin tööle asedirektorina tolleaegse direktori
ja teaduspargi loomisel kandvat rolli omanud Raivo Tamkivi kutsel,“ selgitab Enn teadusparki jõudmise tagamaid.

Raivo oli just tegevdirektorina tööle asunud, kui helistas Ennule. Ammused tuttavad said kokku, vestlesid pikalt. Kuna teaduspark oli veel „lapsekingades“ ning üks inimene, olgu ta kuitahes tugev ja tegus
(mida Raivo Ennu sõnul oli), ei oleks suutnud asutust üksinda üles ehitama hakata, võttiski Enn väljakutse vastu.

Teaduspargini jõudmine

Enn on lõpetanud Tallinna Polütehnilise Instituudi peenmehaanika eriala. Pärast instituudi lõppu suunati ta Füüsika ja Astronoomia Instituudi Aparaadiehituse Sektorisse inseneri töökohale. Edasi sai temast juba vaneminsener ning kui moodustati Teaduste Akadeemia Spetsiaalse Konstrueerimisbüroo Tartu filiaal, oli Enn 1972-1983 filiaali juhtivinspektor ja projektikonstruktor, 1983-1989 direktor. 1989 asutas koos kolleegidest inseneridega väikese aparaadiehitusliku erafirma, kus töötas teadusparki tulekuni.

„Arvan, et just mu kogemustele toetudes pidaski Raivo Tamkivi kasulikuks minu kaasamist teaduspargi ülesehitamisse. Mu nõustumisel sai määravaks pakutava töö loomingulisus ja erakordsus Eesti (ja Balti
riikide) esimese teadus-tehnoloogiapargi tüüpi ettevõtluse tugistruktuuri käimalükkamisel,“ põhjendab Enn, miks võttis Raivo pakkumise vastu.

Temast sai Tartu Teaduspargi Arendusfirma asedirektor, kellena töötas 1997. aastani. Raivo lahkus tegevdirektori ametikohalt 1996. Enn jätkas tema asemel esiti asendajana, 1997 juba ametliku tegevdirektorina.

Sihtasutuse asutamisotsusega kinnitati SA Tartu Teaduspargi põhikiri. Kuna seaduse järgi polnud võimalik reorganiseerida munitsipaalettevõtet sihtasutusena, eksisteerisid kaks asutust mõnda aega paralleelselt, kuni Tartu Linnavalitsus likvideeris munitsipaalettevõtte ja andis selle tervikvara (sealhulgas hooned) asutamispanusena üle sihtasutusele.

Juristid jäid kaua vaidlema, kas Sihtasutus Tartu Teaduspark on munitsipaalettevõtte Tartu Teaduspargi Arendusfirma õigusjärglane või mitte, mäletab Enn.

„Asutamisdokumentide ja sihtasutuste seaduse järgi nad leidsid, et õigusjärglane sihtasutus siiski nagu pole, aga tervikvara üleandmise (sh õigused ja kohustused) tulemusena nagu on. Sisulise töö poolest on kahtlemata tegemist järjepidevusega.“

Töö polnud kergete killast

Enn oli SA Tartu Teaduspark juhatuse liige ja tegevdirektor aastani 2002. Ta mäletab, et kui hiljem teaduspargile erinevatest fondidest rahasid taotleti, juhtus aastas paaril korral sedagi, et töötada tuli pikalt, varajaste hommikutundideni. Et rahataotlus õigeks hetkeks, küll viimasel momendil, fondi poole teele läkitada.

„Teaduspargis töötamine oli tegelikult palju energiat nõudev ettevõtmine. Meie inimesed said ikka vatti. Tööpinge ja koormus olid suured. Tänapäeval on raha rohkem, toetused kogukamad, sidemed
rahvusvahelised ja kontakte üle maailma. Kogu töökord on lihtsustunud. Meie alles alustasime kõike.“

Ometi on Enn töökogemusega sisimas rahul. „Huvitav mäng, mis mind kaasa tõmbas – et olla kasulik majanduse arendamisel, ka väike sportlik hasart, et vaatame, kas saame teaduspargi ikka käima – see oli paeluv.“

Suurima probleemina meenutab Enn sihtasutuse loomist, mis oli tol ajal suhteliselt lünklikule seadusandlusele toetudes keeruline. Näiteks asutamisdokumendile kirjutas riigi esindajana alla Tartu maavalitsuse esindaja maavanem Jaan Õunapuu. Ometi selgus asutamispaberite registrisse viimisel, et kõiki vajalikke dokumente ei ole olemas. Põhjus oli proosaline – puudus valitsuse otsus, millele toetudes maavanem oleks võinud asutamisdokumendile ametlikult alla kirjutada.

„Tartu linn oli üks asutaja ja olemas oli vastav linnavolikogu otsus, Füüsika Instituudil, Tartu Ülikoolil ja EPMÜ-l olid olemas nõukogu otsused, aga valitsuse otsust ei olnud!“ muigab Enn veel tagantjärgi ja räägib siis lahti, kuidas valitsuse otsus kätte saadi.

„Selle käigus juhtus kummalisi olukordi. Et olulisi pabereid ministeeriumitest „läbi suruda“, tuli teha selgitustööd, miks üldse teaduspark vajalik on. Noored ja haritud, targad, kuid elukogemuseta ametnikud küsisid minult siiralt: „Aga miks üldse peab sellist asja asutama?““

Osad riigiametnikud unustasid olulised paberid oma lauale, kaustade alla, kuudeks. Sarnaseid bürokraatiat peegeldavaid juhtumisi jagus veelgi. Ent Enn ei heitunud. Tänasel päeval võib teaduspark oma kunagiste juhtide järjepidevusele vaid tänulik olla.

Teaduspargi naljanumbrid

Enn räägib, et pinevas teaduspargi töös sai vahel ka nalja. Näiteks, kui ruume soovisid rentida inimesed, kelle teadus- või tehnoloogiapõhine projekt „igavest jõumasinat“ leiutama kippus.

„Tuli üks insener, kes ütles, et on leiutanud uue automootori, mis peaks kogu automootoritööstuse pea peale pöörama. Pealt vaadates ei tundunud idee ebareaalne, kuid püüdsime selgitada sellele inimesele, et isegi, kui idee oleks geniaalne, oleks vaja lõputult investeerida kümneid miljoneid dollareid, enne kui midagi reaalselt töötavat luua saaks. Eks lõpuks vaibus inseneri enda ind. Ehkki ekspertanalüüs ütles, et tema idee ei ole tühipaljas bluff.“

Veel mäletab Enn, et oli kord teaduspargi sage külaline vanem elektrikuharidusega mees, kes pensionieas ühtäkki avastas Boole’ algebra, mille abil hakkas produtseerima erinevaid valemeid. Et leiutada uus süsteem analoogarvuti ehitamise jaoks.

Ilus „kuldmuna“ munetud, tuli ta ideed teaduspargile pakkuma, et leida toetust. Tallinna Tehnikaülikooli ekspert, kes elektrimehe projekti üle vaatas, kirjutas retsensiooni, milles kokkuvõttes öeldi: „Matemaatiliselt on valemid kirja pandud õigesti. Aga miks peaks neid valemeid üldse kirjutama?“

Probleem oli Ennu sõnul selles, et mees ise uskus tõsimeeli, et nende valemite abil saab hakata ehitama midagi, millega tehnoloogilisi protsesse juhtida.

„Ta käis siin oma „kõrghooajal“ paar korda kuus, vahel harvemini. Kuulasime ta ära, kuigi püüdsime teda ikka kusagile vastava ala eksperdi juurde suunata. Teine oli ääretu entusiast, koguaeg produtseeris uusi valemite versioone ja kombinatsioone. Tema usk oma teooria õigsusesse ja pühendumus olid kadestamisväärsed,“ möönab Enn veel tänasel päeval, kui üht teaduspargi suurimat innovaatorit meenutab.

 

Enn koos Mati Karelsoniga teaduspargi 5. aastapäeva peol.

Millised töömomendid olid Ennule olulisemad saavutused?

„Esiteks osalemine teaduspargi loomise keerulises ja vastuolulises protsessis. Sealhulgas sihtasutuse moodustamine. Samuti olulise pilootprojekti juhtimine 1998-2001. Projekti maht oli 19,7 miljonit krooni ja selle käigus käivitati Jõhvi äriinkubatsioonikeskus, Ida-Virumaa Innovatsioonikeskus, aidati kaasa äriabi- ja inkubatsioonikeskuste käivitamisele Räpinas ja Otepääl, viidi läbi koolitusi ja seminare. Arendati ka teaduspargi enda tegevust ja varasid: suurendati ruumide üldpinda poolteist korda ning asutati tehnosiirdeüksused Info- ja Kommunikatsioonitehnoloogia Keskus ja Laserikoda. Minu jaoks samaväärselt oluline oli teaduspargi arendamise investeeringute aastase mahu kasvatamine paarisaja tuhandelt kroonilt 1993. aastal kuni 5,2 miljoni kroonini 2000. aastal.“

Millega tegeleb firma AS Laser Diagnostic Instruments, kus Enn on tootejuht?

Seal töötatakse välja uusi spektraalseid laserseadmeid, mida toodetakse ja turustatakse. „Oleme tootnud merereostuse avastamise seade Lidar. See on paarisajakilone aparaat, mis pannakse lennuki või helikopteri
peale ja laserkiirte abil avastab see ka väikseid reostuskoguseid isegi vee alt ja maapinnalt. Samas identifitseerib, millise ainega on tegu. Tavaline, raadiolainete põhjal töötav radar kontrollib küll üle suuremat pindala, kuid ei tee nii põhjalikku tööd. Tavaline radar ei suuda veepinna alt ega maapinnalt reostust avastada, rääkimata aine kindlaks määramisest. Aga Lidariga saab selgeks seegi, kas tegu on Siberi või Araabia nafta reostusega.“

Ennu põhitööks on analoogsete laboratoorsete ja mobiilsete seadmete väljatöötamine. Tema kompetentsi kuuluvad iseäranis fluorimeetrid, millega saab määrata veeproovides reostuse ja orgaaniliste ainete sisalduse. Võib uurida jõe- või kraanivee puhtust, keemia- ja toiduainetetööstuses lähte- ja jääkainete puhtust. 

„Oleme oma firma tooteid müünud Ameerikas, Aafrikas, Aasias, Euroopas. Hetkel töötame välja Lidarit Eesti jaoks ja kompaktseid seadmeid Ameerika ja Euroopa turule.“

 


 

<Kõik algas julgusest vastutada. (Raivo Tamkivi)   ^Sisukord   >Teaduspargi oma toetav hing. (Malle Tennisson)