KKK

Sisujuht

Liitu meie uudiskirjaga

  • Alustavale ettevõtjale
  • Tegutsevale ettevõtjale
  • Investorile

Tartu Teaduspark » Tartu Teaduspargist » Teaduspargi juubeliraamat » Intervjuu Mati Meosega

Intervjuu Mati Meosega

Mati Meos oli teaduspargi nõukogu liige munitsipaalettevõtte algusaastatel, veel enne, kui ta 1995. aastal Koonderakonna liikmena Riigikokku valiti. Mati ei eita, et teaduspargi nõukogu suhteliselt rahulikud koosolekud olid Riigikogu pikkade arutelude ning pealinna peene poliitikamängu kõrval kui „lapsemäng“. Ometi on tal meenutada teaduspargi-teemalisi mälestusi varasemast ajast. Ka sellest, kuidas ehitati Riia 185 erinevad korpused.

„Nimetan ikka asju nii, nagu nad on,“ on kuldses keskeas, ääretult tegusa Mati üks kindel põhimõte. „Teaduspargi nõukogu liikme töö oli mulle üks elu paljudest etappidest, mille läbisin missioonitundest. Siiamaani tunnen sügavat poolehoidu teadus- ja arendamistegevuse suhtes.“

Mati on töötanud teaduse valdkonnas aastaid. Osalenud näiteks värvilaserite ja kosmoseaparatuuri väljatöötamises.

Peale Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetamist suunati noormees 1969. aastal tööle konstruktorina Tõraverre, Füüsika ja Astronoomia Instituudi Aparaadiehituse sektorisse. 1970.-ndate aastate alguses jagunes laiahaardeline asutus kaheks instituudiks. Tõraverre jäi Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituut, Tartusse Füüsika Instituut. Aparaadiehituse sektor pidi Füüsika Instituudi allüksusena pinna leidma siis Tartus.

Ise maja ehitama!

Füüsika Instituudi direktor sai ametliku loa ehitada instituudi jõududega Aparaadiehituse sektorile oma maja. Entusiastliku sektorijuhataja Valdur Tiidu eestvõtmisel kehastus sektori personal mõneks ajaks ümber
ehitajateks. Tõsi, tööle oli palgatud ka elukutseline ehitusbrigaad, kuid suure töö tegid ära just sektori oma rahvas ja üliõpilasmalevasse lisa teenima tulnud tudengid.

Aastaga, mis sellel ajal oli suhteliselt haruldane sündmus, sai valmis aparaadiehituse kompleksi esimene maja. Majale pandi nimeks A-korpus ja praegu on see teaduspargile kuuluv Riia 185c. Valdur Tiidu ettevõtmisel alustati kohe ka teise maja – B-korpuse projekteerimisega. Leiti, et Tartus töötavate Teaduste Akadeemia töötajatel oleks vaja spordisaali ja sööklat. Ametlikult sellist luksust küll võimukandjatelt välja võidelda ei õnnestunud. Kuid siis leiti lahendus. Projekteeriti sisuliselt spordihoone, nimeks aga pandi Aparaadiehituse B-korpus, kuhu paigutati samal ajal loodud Eesti TA Spetsiaalse Konstrueerimisbüroo Tartu filiaal. ´

Spordisaali „kujundasid“ ajutiselt metallitööpingid. Matist sai TA Spetsiaalse Konstrueerimisbüroo Tartu filiaali konstrueerimisjaoskonna juhataja.

Aparaadiehituse kompleksi kolmanda hoone – C korpuse rajamise raskus langes juba uue ettevõtte õlgadele. Eesmärgiks oli vabastada C-korpus spordi tarbeks ja rajada aparaadiehitusele Tartus arvestatav katsetootmisbaas. Uues korpuses arenes Spetsiaalne Konstrueerimisbüroo arvestatavaks ettevõtteks Teaduste Akadeemias.

Hiljem nimetati büroo ümber kui Teaduste Akadeemia Tehnoloogiakeskus VEMO (VEMO on konstruktsioon keskuse peamiste tegevusvaldkondade nimetuste esitähtedest: vaakum, elektroonika, mehaanika ja optika).

1990-ndatel eraldati VEMO hooned ja muud varad munitsipaalettevõtte Tartu Teaduspargi Arendusfirma bilanssi. Nii sai hoonekompleksist Riia 185 teaduspargi asukate kodu.

Traagilised juhtumised

Mati mäletab, et kõikide korpuste ehitustel osales ta peamiselt ruumiprogrammide koostamisel. Pidas projekteerijatega läbirääkimisi, võttis osa arhitektuuri puudutavatest aruteludest. Vahel tuli käia
ehitusmaterjalide limiite sõna otseses mõttes lunimas.

Kui A-korpuse ehitamise ajal kallurijuht kogemata ketassaega sõrmedest ilma jäi, oli Mati see, kes sealsamas juhtus olema ja autojuhi tema enda veoautoga kiiresti haiglasse toimetas. „Kuna ta ei saanud tööle tulla, olin tükk aega tema asemel lubadeta kallurijuht,“ mäletab Mati.

Teaduspargi „vana hoonekompleksi“ ehitamine nõudis tema sõnul mitmeid ohvreid. B-korpuse ehituse käigus kukkus ümber tornkraana. Kukkus nii, et juht jäi kõrgelt langedes terveks, aga kaks ehitajat said õnnetult surma ja mitmed tugeva hingelise trauma.

Kui välja arvata traagilised juhtumid, läks praeguse teaduspargi „vana hoonekompleksi“ ehitamine siiski suhteliselt kiiresti ja edukalt.

„C-korpuse ruumiprogrammi koostamisel oli meil olemas selge pilt, mis mahus lubatakse ehitada. Teadsime, mitu korrust tuleb ja mida seal vajame. Esimesele korrusele paigutati katsetootmise seadmed, ülemisele mehaanika- ja elektroonikakonstruktorid, paljundustehnika ja tehnilise dokumentatsiooni arhiiv, raamatupidamisruumid jne.“

Omaaegsest teaduspargi nõukogu koosseisust on Matil meeles Mihkel Pärnoja, Tiit Lepasaar, Enn Erme, Arvi Freiberg, Mati Karelson ja Teaduspargi tollane tegevdirektor Raivo Tamkivi.

„Koosolekud olid igati rahumeelsed, me ei vaielnud suurt kunagi. Eks üks põhjus oli asjaolu, et vähe oli tõsiseid ideid konkureerimas. Kuid ka teaduspargi poolt pakutavad võimalused olid suhteliselt väikesed.“

Mati mäletab, et nõukogu koosolekute korraldus oli tavaline. Tegevdirektor valmistas päevakorra ette, nõukogu juhataja avas koosoleku, tegevdirektor kandis päevakorrapunktid ette, milledest olulisemaid oli tol ajal ruumide taotlejate osas kaalumine. Et langetada lõplik otsus uute asukate valikus.

Matil on meeles, et taotluste sekka juhtus vahel ka „naljanumbreid“. Neid, kes olid otsustanud „igiliikurit“ leiutama hakata.

„Olid mõned taotlused, mille kohta esimese pilguga võis juba öelda, et neid ei saa iial realiseerida. Mõned olid aga kohe sellised, mille nõukogu üksmeelselt heaks kiitis. Need olid taotlused inimestelt, kes julgesid iseseisvalt midagi ette võtta. Ise tegid firma, ise otsisid endale töötajad ja leidsid finantseeringud.“

Tegevdirektor oli kohustatud võtma ekspertarvamusi taotluste sisulisel hindamisel. Kuigi sageli, kuna tollasel ajal oli tehnoloogia- ja teadumahukate ettevõtmiste eksperte võimalik üles loetleda kahe käe sõrmedel, oli nõukogul võimalik eksperdi arvamust praktiliselt ette ennustada.

„Iseäranis siis, kui eelnevalt oli seesama ekspert antud teemadel kusagil ajakirjanduses sõna võtnud. Siis oli tema arvamus juba laiemalt teada.“

Keskmiselt kestsid nõukogu koosolekud tund kuni poolteist, mäletab Mati.

Esimene vasikas aia taha

Tegelikult meenub Matil teaduspargi asutamisega seoses üsna oluline fakt, et kuigi 1992, ehk siis teisel katsel, õnnestus teaduspargile püsiv alustala panna, siis kõige esimene asutamiskatse, 1980-ndate lõpul,
läks „esimese vasikana aia taha“.

Nimelt asusid Tartu linna kaks juhti Toomas Mendelson ja Tõnu Laak initsiatiivikalt toetama otsinguid, kuidas teadusmahukat ettevõtlust Tartus ergutada. Moodustati ettevõtlikest kõrghariduse saanud noortest meestest initsiatiivgrupp ja saadeti nad lähimaadesse loodud teadusparkidega tutvuma. Selle tarkusega asutatigi Tartusse esimene teaduspark.

Teaduspark hakkas töölegi, kuid peatselt läks laiali. Ebaõnnestumisel oli Mati mälestustele toetudes kaks põhjust. Esiteks ei olnud tolle aja kohalikul omavalitsusel veel valmisolekut avaliku sektori rahadest eraldada vahendeid teaduspargi tegevuskuludeks ega arenguks. Teine põhjus oli osade noorte meeste soov kiiresti ise ettevõtluses edasi jõuda, ei oldud valmis teenima avalikke huvisid. Sisuliselt sai probleemiks huvide konflikt.

„Teaduspark on minu meelest institutsioon, kes toetab „vaeseid algajaid“ehk nii-öelda firmasid/inimesi, kel on häid ideid, kuid puuduvad rahalised vahendid ideede kontrollimise ja seeriatoodangusse toomise jaoks,“ möönab Mati.

Ometi ei ole meie riigis ka praegu ideede genereerimisel ja seeriatoodanguks realiseerimisel piisavalt kasvulava, tõdeb ta. Jõukamates riikides toetavad ettevõtjad teadusparkide arengut tunduvalt enam kui avalik sektor.

„Üks põhjus on tõenäoselt asjaolu, et meie tootmissfäär ei tooda turule nii-öelda lõppprodukti, mis tegelikult annab põhilise osa kasumit. Oleme veel allhanke faasis.“

Mida arvab Mati uuest Inkubatsioonikeskusest kui hoonest?

„Käisin selle avamisel ja kuna oli palju rahvast, ei saanud ruumide funktsionaalsusega põhjalikult tutvuda. Aga olen kindel, et ruumiprogramm on hästi läbi mõeldud. Väljast on tegu äärmiselt kena majaga, igati õnnestunud arhitektuuriline lahendus. Annab linnapiiril hea tonaalsuse.“

Hetkel liigub Mati mitmel rindel.

Tema elu üks olulisemaid etappe – Riigikogu 8. koosseisu liikmestaatus möödus aastaks 1999.

„Oli meeletu infomahu läbilaskmise aeg, kui tekkis palju kontakte. Elust sai hoopis üldisema pildi. Õppisin tundma poliitilisi tagahoove. Sain aru, miks teatud põhjustel poliitiliselt käitutakse nii, et otsused, mis vastu võetakse, ei ole alati populaarsed, kuigi need hiljem osutuvad mõnele ringkonnale või inimgrupile ääretult vajalikeks.“

Pärast Riigikogu oli Mati AS Fortum Tartu asutamiskonsultant, kuna energeetika, sealhulgas kaugküte ja soojusenergeetika kuulusid tema kompetentsi Riigikogu majanduskomisjoni aseesimehena. Tänasel päeval on ta AS Fortum Tartu juhatuse esimees. Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu koostootmisnõukogu esimehena on aastaid tegelenud ka seadusloomega.

2000 asutas ta lennundusmuuseumi, mis avati pidulikult 14. juunil 2002. Muuseumi ekspositsioonis on 11 lennukit ja 2 helikopterit. Kahes majas asub siseekspositsioon, auditoorium ja raamatukogu. Kui esimesed lennumasinad soetas Mati oma raha eest, siis nüüd toetab muuseumi projektipõhiselt Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Tartu Linn, Kaitseministeerium jt. Muuseum on Mati elutöö.

 


 

<Teaduspargi oma toetav hing. (Malle Tennisson)   ^Sisukord   >Teaduspargi-eelse aja mälestused. (Toivo Raistik)