Kas sinu süül on surnud vähemalt üks potilill? Iga juhul on hea, kui arvuti sinu eest lilled ära kasvatab. Nagu näiteks Click&Grow lillepotis, kus seemned käivad kassetiga ning hulk sensoreid, protsessoreid ja tarkvara hoolitseb niiskuse ja toidu eest. Kuna esimene Click&Grow lillepott näeb välja veidi nagu Apple'i arvuti, on rahvasuu selle hellitlevalt juba I-Pot'iks ristinud.

Aga mitte ainult meil, vaid ka kogu maailmas on olnud huvi selle lillepoti vastu ootamatult suur - seda tahab osta juba ligi 8000 inimest. Kaugele Mattias oma ideega jõudnud on, kes ta on ja kust tuleb?

Minu esimene äri oli toiduäri, käivitasin 7aastasena lastelaagris korraliku röstsaiatootmise. Sööklast saime järelejäänud saiad, pesuruumist triikraua, iga saia pealt teenisime 5 kopikat. Väga head saiad olid.

Aga kui tõsisemalt rääkida, siis ma ei pea end ärimeheks, vaid hoopis kellekski, kes kõlab isegi natuke veidralt - väljamõtlejaks või leiutajaks. Ja kui sa kord juba tegeled asjade väljamõtlemisega, siis peab paratamatult neid asju ka maha müüma.

 Projekte on mitu olnud. Mõned pole kuigi hästi lõppenud, teised aga töötavad praegugi, näiteks zimplit.com - väga lihtne veebilehe tegemise tarkvara, mida kasutab maailmas üle 100 000 inimese. Ning pikka aega juhtisin väikest disaini- ja IT-ettevõtet Krabi ja Mask, kus olen ka praegu osanik ja kes on teinud muuhulgas ka Õhtulehe, hotellide Go Spa, Telegraaf ja Kolm Õde veebikeskkonna ning Sampo Panga e-liisingu süsteemi.

Hariduselt olen ma dirigent. Olen lõpetanud Georg Otsa muusikakooli Tallinnas. Õppisin väga palju vanamuusikat ning kitarri ja viola da gamba't* mängima (* Viola da gamba - tšello eelkäija, oli populaarne 16.-18. sajandil.) Ehkki muusika meeldis mulle väga, loobusin sellest, sest olen maksimalist. Sattusin koos esinema inimesega, kes oli minust palju andekam, ja sain aru, et minust maailma parimat ei saa. Mõistsin, et on aeg lõpetada.

Aga mu elu on paari viimase aastaga nii suuri ümberkorraldusi kaasa toonud, et ma üldse ei imesta, kui kunagi jälle muusikaga tegelema hakkan.

Minu ideed sünnivad tihti suvalises kohas ja täiesti suvalises kontekstis, kuhu see idee ei tohiks esmapilgul üldse sobida. Olen juba aastaid oma ideid üles kirjutanud, lühidalt, paari lausega. Näiteks: võiks teha sellise aparaadi, millega teha seda, teist ja kolmandat.

Mingi aja pärast loen need märkmed enda lõbustamiseks läbi. Ja isegi kui need kõige mõttetumad ideed kunagi äriks ei realiseeru, on neid mõnus lugeda. Mõned ideed võivad aga mõnes teises kohas ja teisel ajal osutuda hindamatuks. Nõnda juhtus ka Click&Grow ideega.

Panin umbes viis aastat tagasi kirja idee lillepottidest, mis kasutavad aeropoonikat (kasvavad ilma mullata toitelahuste abil). Tulin sellele mõttele, kui lugesin sellealastest NASA katsetustest kosmoselendudel. Tol ajal aga kaasnesid sellega olulised probleemid - taimede valik oli väga väike ja seadmed hästi suured.

Eelmisel aastal hakkasin selle teemaga taas tegelema. Paraku leidsin peagi, et olemasolevad lahendused olid igapäevatoote jaoks võimatult kallid. Ainuüksi pump maksis Saksamaalt hulgihinnaga ostes 800 krooni.

Leidsin lahenduse oma lapse väikesest mootorpaadist, kus oli geniaalne pumbasüsteem, pealegi väga odav. Tänaseks olemegi saanud lahenduse, mis teeb selle idee realiseerimise mõistliku hinnaga võimalikuks. Aga kui ma poleks seda mõtet üles kirjutanud, oleksin selle juba ammu unustanud.

Kui ma ei saa oma mõtet teoks teha 24 tunniga, siis pole seda üldse mõtet teha - olen väga kärsitu. Olgu, nädalaga. Kui sa sead endale hästi lühikese tähtaja, paneb see asjad hoopis teistsugusesse valgusse ja näitab kätte võimalused, mida sa väga läbimõeldud ja mõtestatud tegevusega ei pruugi leida.

Ehkki paljude seadmete valmistamine tundub hästi keerukas ja kallis, tuleb leida lahendusi ja kasutada käepäraseid asju ümbruskonnast. Ka Click&Grow esimene prototüüp sai tehtud torujuppidest, akvaariumipumbast ja mingitest suvalistest väikestest vidinatest. Teine, natuke põhjalikum seade sai tehtud väikesest raadiost, millel olid sobivad kasvuaugud sees. Tõsi, see ajas mu kodused oma vastiku pininaga närvi.

Ajujahi konkursile minek oli minu jaoks tohutu enesemurdmine - pidasin endaga kohutavalt läbirääkimisi ja sõdasid. Inimesena, kes on oma elus midagi juba teinud, sa ikka naljalt sellisele konkursile ei lähe. Ikkagi reality show - piinlik on! Mu prantsuse keele õppejõust abikaasa oli hästi armas, julgustas mind.

Aga see, mida ma Ajujahil tegelikult kogesin, oli uskumatult tore - õppisin rohkem kui kogu senise ettevõtlusperioodi jooksul kokku. Olen nüüd palju avatum ja julgem. Olen õppinud küsima. Tavaliselt inimesed ei julge teiste poole oma probleemidega pöörduda. Veel vähem julged sa pöörduda näiteks Nokia asedirektori poole. Kuni ma selle ära tegin.

Nii uskumatu, kui see tänases situatsioonis ka ei tundu - Nokia asedirektor on meid aidanud väga palju valdkondades, millest me ise ei suudaks peensusteni iialgi aru saada. Näiteks kui me räägime ülemaailmsest elektroonikatoote jaemüügist, siis seal on nii palju küsimärke, et kui ma oleksin neid kõiki teadnud, siis oleksin kindlasti käed juba eos üles tõstnud.

Uskumatult paljud inimesed ongi mind lihtsalt suvalise telefonikõne peale aidanud. Täna küsin enda käest tõsiselt: kuidas on võimalik, et võõrad inimesed üle maailma on nõus sind väga lahkelt aitama, kui pöördud nende poole selge konkreetse küsimusega. Me eelistame neid asju internetist otsida, selle asemel et mõelda välja, kes see inimene oleks, kes seda teaks, ja kuidas talle helistada.

Olen oma algselt püstitatud aastase eesmärgi poole liikunud kohutava kiiruga. Läinud aasta hilissügisel hakkasime tegutsema ja septembris loodame tootmise käima panna. Tavaliselt alla nelja aasta selliseid tooteid naljalt turule ei tooda.

Sõltumata Ajujahi konkursi tulemusest oli mul kogu aeg eesmärk, et nui neljaks, teen selle toote ära! Praegu ei saa veel 100% kindlat öelda, et tootmine just septembrikuu jooksul pihta hakkab, aga nii kaugel oleme küll, et selles pole enam kahtlust.

Tootmine algab ennekõike väga selgest toote määratlusest. Tootearendus on kallis ja ma pidin leidma investorid. Kui sa lähed aga investori juurde jutuga, et tahan teha lillepotti, mis kasvatab ise lilli ise, siis enamasti saadetakse sind minema.

Pidin looma investori jaoks usaldusväärsuse. Näitasin oma toodet hästi palju meediale, panin selle ülemaailmsesse pressi sisse oma sõprade ja tuttavate kaudu, Click&Grow'st kirjutasid tehnoloogiavaldkonna kultusajakirjad Wired ja Discovery.

Sain tohutult palju tagasisidet, mis võimaldas mul märksa selgemalt määratleda, milline see toode olema peab. Sain teada, et sellel tootel on turg olemas. Loodan ka, et kui keegi läheb nüüd nende ajakirjade toimetusse oma lillepotiga, siis öeldakse talle, et me oleme sellisest asjast juba kirjutanud.

Olen absoluutselt veendunud, et oma ideed tuleb hästi palju jagada ja saada võimalikult palju tagasisidet. Tõenäosus, et su idee üle võetakse, on tegelikult kaduvväike. See, mis lõppkokkuvõttes mängima hakkab, on sinu tuntus ja oskus klientide tagasisidet oma oskuste piires võimalikult hästi ära kasutada. Ja loota, et kui keegi teeb kusagil samal ajal sama asja, siis nii hästi ta seda ei tee.

Tohutult palju on pendeldamist sellega, milline see toode ikkagi täpselt välja näeb: kas USB kontakt on või mitte, milliste mõõtudega on kassett, kas ümmargune või kandiline... See protsess on olnud keeruline ja raske. Aga kui need küsimused on vastatud ja asi joonistatud, siis saab teha esimese 3D väljaprinditud prototüübi.

Alles siis näed oma toodet reaalselt. Ja siis võtad oma prototüübi näppu ning lähed plastitootja juurde, ja kõik algab otsast peale.

Sa ei oska selliseid asju, mis on kolossaalse tähtsusega, tegelikult tähelegi panna. Kui prototüüp oli käes, siis tundus, et järgmine samm on tootmine. Ent siis saime plastitootjailt hävitava hinnangu ja tulime asjaga algusse tagasi. Seal on 1000 väikest detaili, millele ei oska tähelepanu pöörata: vormi jahutussüsteemid, väljapressimisasjad... Poti põhja on vaja niiskusemõõtmiseks sälku, kuid seepärast venib tootmisprotsess palju pikemaks, umbes 5 sekundilt 40 peale.

Need on nii ootamatud asjad, millega sa kokku puutud! Näiteks mis materjalist peab olema juhtmevarjestus? Mis juhtub plastmassiga päikese käes? See on nii müstiline, kuidas mingi väike detail võib oma tähtsuselt meeletult suureks kasvada.

Oleme lõppfaasis, kohendame praegu toote jooniseid ja prototüüpe ja otsime partnereid, kes suudaksid komponente kõige efektiivsemalt toota - loodame võimalikult palju tootjaid Eestist leida. Õnneks oleme leidnud palju väga häid arenduspartnereid, näiteks Arteci insenerid on meid palju aidanud.

Ma õppisin telesaate käigus ka iseennast ausalt vaatama, oma nõrku ja tugevaid külgi. Mõtlesin läbi, et oskan tegeleda selliste ja selliste asjadega, ja nende teiste asjadega ma tegeleda ei oska ja ei peagi oskama.

Mingites kohtades olen käed üles tõstnud - meil on väga head ja tugevad inimesed, kes neid asju teevad, ja hästi. Meil on palgal tootmisjuht, sest see ei ole valdkond, mida saaks teha muu asja kõrvalt. Meil on kaks botaanikut ning investorid Guido Kundla ja Ivar Siimar investeerimisfirmast WNB, kes viitsivad iga päev kaasa mõelda. Mu enda roll on just marketingi pool.

Alustasime kokkuhoidu kohe pärast eelarve koostamist, mitte ei jäänud ootama, millal kitsaks läheb. Meie hea finantsjuht Margus Dintšenko jälgib sellest kinnipidamist. Nii ongi meil õnnestunud mitmed tegevused ära teha palju väiksemate kuludega ning panustada raha sinna, kus kulusid juurde tekib. Kuid arendus on vaid üks väike osa - suuremad kulutused tootmisele ja turundusele seisavad veel ees.

Üht asja olen ma kindlasti selle protsessi juures õppinud: iga asi, mida sa teed või tellid, tuleb lahti kirjutada viimase pulgani. Nii pole ma Hiinast pumpa tellides märkinud eelarvesse mitte ainult pumba hinda, vaid ka transpordi, telefonikõned, deklareerimised ja mingisuguse protsendi praaki või vigu. Nii saab ohte ennetada või vigu hiljem vältida. Muide, need pumbad maksid vaid murdosa transpordist ning mõned neist olid praagid.

Nõudluse ennustamine on sellise toote puhul üsna võimatu. Ega me tegelikult ei tea, panime oma äriplaani mõtte, et tahame saavutada müügimahu, mis on võrdne vähemalt 1% maailma iga-aastaste äravisatavate toataimede hulgaga. Kui mõtleme rahaliselt, siis igal aastal visatakse ära 10 miljardi euro eest toataimi.

Tänu meediakajastustele on meil kümneid edasimüügihuvilisi ja tuhandeid inimesi, kes on juba avaldanud soovi meie toodet osta.

Loome oma tootele turgu ise ning üks olulisemaid asju on mõista, kes ikkagi on selle kliendid. Nii et suhtleme väga palju inimestega, kes on meie toote vastu huvi tundnud, ja katsume välja selgitada, millised on nende ootused. Globaalsel tootel on ka ootused väga erinevad, näiteks Brasiilias tahetakse meilt ainult maitsetaimi, aga Koreas pole edasimüüjad huvitatud muust kui kaktustest.

Amazon on firma nagu iga teine, kuigi meil siin Eestis on tekkinud miskipärast arvamus, et tegemist on millegi erilisega. Seal on tööl samasugused abivalmis inimesed nagu igal pool mujal - piisab vaid helistamisest ning küsimisest. Valisime Amazoni müügikanaliks vaid sellel põhjusel, et neil on ülemaailmne müügi- ja logistikavõrk. Meie toode on siiski Amazonis nagu nõel heinakuhjas ning selleks, et inimesed selle üles leiaks, peame tegema veel tohutu palju tööd.

Meie suuremaid müügialaseid läbimurdeid on ilmselt see, kui meie tooteid paluti kingituseks The Bonnie Hunt Show saatesse, mis on olnud USAs vaadatavuselt nr 2 tele-show (sarnane meile tuntud Oprah saatega). See tähendab, et miljonid televaatajad üle maailma näevad sinu toodet!

Toode on mõne sekundiga kokkupandav, mis tähendab, et tegelikult on meie ainus tõsiselt võetav ärieelis arendusprotsess. Ja sellesse me olemegi raha ja aega investeerinud. See tähendab, et hoiame tootmisteadmised, st arenduspoole ja disainipoole endale ning meeskonna nii väikesena kui võimalik.

Artikkel on täielikult loetav selle aasta septembrikuu Directoris. Autor Taivo Paju.

Tagasi nimekirja